The Sheep Detectives

VILLASED DETEKTIIVID

Kulla Rebecca,

tean, et sul on palju küsimusi.

Minul niisamuti.

Elu ongi ju ometi müsteerium.

Kui aga on üks vastus kõigile maailma mõistatustele,

üks õnne saladus, siis pakun välja, et see on lihtsalt see -

lammas.

Ei, päris tõsiselt. See on tõesti lammas.

Olgu, tulen.

Viimases kirjas küsisid, kas mõni mu lammastest on eriline.

Nad kõik on. Sestap panin igale nime.

Näiteks…

Need kaksikutest löömavennad on jäärapoisid Ronnie ja Reggie.

Ja see uhke ning väärikas söör Ritchfield.

Pilv on meie kohevaim. Tibake diiva teine.

Zora, kõige uudishimulikum.

Mopple, meie kannatlik.

Ja Villasilm…

Sest midagi paremat pole pähe tulnud.

Olgu, ma küll ütlesin, et nad kõik on erilised,

aga pean siiski tunnistama, et kaks neist on kõige erilisemad.

Sebastian.

Mu suurim jäär, kes on üksiklane nagu minagi.

Varem või hiljem uitab ta minema.

Ja varem või hiljem tuleb jälle tagasi.

Ja lõpuks Lily. Mu kõige nutikam lammas.

Tema näib alati teadvat, mis on mul meelel

ja mis südamel.

Üle kõige annab ta sellist rahu, mis on tuttav ainult lambakarjastele.

Rahu, mida pakub hoolitsemine maailma lahkeimate olevuste eest.

Päev algab nende tervise eest hoolitsedes.

Toidan neid hoolega…

pügan rõõmuga.

Ja lõbustan ihu ning hingega.

Ja annan ravimit, mida nad kindlasti kiidaks,

kui ainult rääkida oskaks.

Rohuaeg, semu. Niiviisi.

Kui asjatoimetused tehtud ning päev hakkab õhtusse veerema,

valin ma raamatu ja loen neile ette.

Krimkasid, müstikat, mõrvamüsteeriume. Kõiki oma lemmikuid.

"Tean, millal Rodney Hollingshead maha koksati,

ja tean, kes oli tõeline mõrvar."

Kujutan ikka ette, et nad saavad loole pihta.

Aga südames tean, et olgugi erilised, on nad ikka…

lambad.

Ei, aitab küll.

Lipake nüüd.

Homme loen lõpu ette.

Miks ta seal pooleli jättis?! - Kohe oleks selgunud, kes oli mõrvar!

Täielik piin! Toatüdruk, eks? - Muidugi toatüdruk.

Ei, ei, ei, hoopiski aednik.

Alati niitis muru, aga ei söönud seda. - Jah, kahtlane värk.

Oled sa segi? Tohter tegi. - Ei. See hirmus tädi hoopiski.

Hirmus tädi oli kolm juttu tagasi, sa ajukeenjus.

Ja me olla ühe ema-isa lapsed?! - Hakkab pihta.

Nii.

Jälle pusklevad. - Te kõik eksite.

Ma jagasin asja kahe peatüki eest ära.

Toatüdruk, eks? - Ei, mitte tema.

Vennapoeg, Bertie Hollingshead.

Aga Lily, detektiiv tõestas, et kõik Bertie-vastased tõendid

oli võltsinud ju päris mõrvar?

Just. Kas te ei taipa?

Karistusest pääsemiseks võltsis ta ise tõendeid.

Bertie Hollingshead oligi mõrvar.

Miks sa lõid?

George loeb homme jutu lõpuni. Küll te siis näete.

Ikka toatüdruk tegi.

"Bertie teadis seadust,

mis ütles, et sama asja eest ei saa kaks korda kohtu alla anda.

Karistusest pääsemiseks võltsis ta ise tõendeid.

Bertie Hollingshead oligi mõrvar."

Enamik mu lambaid paistab päev otsa ainult söövat

või söömisest mõtlevat.

Aga mul on kolm mürgeldavat talle, kes on otsatult krapsakad.

Õnnelikud, muretud pisikesed, kes sündisid kevadel.

Tegelikult sünnivad peaaegu kõik talled kevadel.

Ja siis on mul üks tall, kes sündis talvel.

Oi. Tere.

Olen Daisy. - Oliver.

Pickles. - Mis sinu nimi on?

Mul pole nime. - Tahad sa meiega mängida?

Ei! Kõtt!

Ei mängi talvetallega. Ta ei kuulu sellesse karja.

Põhjustel, mis arusaadavad üksnes lammastele,

hülgab kari tihtipeale talle, kes on sündinud talvel.

Pole hullu.

Lihtsalt sellepärast, et talvetall on teistsugune.

Just nii. Hästi.

Mul on küsimus.

Miks on George selle tallega alati nii hea?

George pole lammas. Temale pole talvetalledest räägitud.

Ja veel üks asi - kui võtad mu kutse vastu,

siis tea, et ma elan Denbrooki linna lähedal.

Seal on omamoodi tegelased.

Näiteks…

Hommikust. - Caleb, samuti karjane.

Hommikust. - Ta ei meeldi mulle.

Lihunik Ham. Tema ei meeldi kohe üldse.

Võõrastemajapidaja Beth. Temale ei meeldi mina.

Võiksin ta maha lüüa.

Politseinik Tim.

Tohman.

Ja kirikuõpetaja Hillcoate, kes peab end hingekarjaseks.

Meie läbisaamine on keeruline.

Ja nüüd tänane pühakirjalõik: "Tähendamissõnad kadunud lambast."

George, kas ühined meiega?

Jumalakojas on kõik teretulnud.

Isegi lihunikud, mis?

Ma ei tulnud selleks.

Klatin oma võla ära.

Vana hea George.

Vana hea George.

Aga aitab inimestest.

Tahan oma karja tutvustada. Nad ootavad sinuga kohtumist.

Ja mina niisamuti.

Palun tule peagi.

Armastusega George.

Pilv?

Mul on küsimus.

Tulevad võililledest ilusad ripsmed nagu sul?

Ei, ripsmetele pole neist tolku. Küll aga villale.

Vaata või Villasilma.

Ta vitsutab ainult võililli. - Ah need on siis need? Selge.

Peaksime Sebastianile ka jätma. Ta on juba mitu päeva ära.

Ja siis? Sest saati, kui George ta jumal teab kust üles korjas,

uitab ta muudkui linna. Las nälgib tibake.

Kuigi ta meist ei hooli, ei pea me samaga vastama.

Sebastian kuulub meie karja.

Vaadake! Caleb!

Kutsud!

Kutsud, kutsud, kutsud, kutsud, kutsud.

Caleb! Vaata siia!

Milline jumalik lõhn tal on.

Villaste kampsunite pärast.

Küll on ilusasti värvitud.

Tohib? - Mine ära!

Tulen sisse.

See on nii uus, ilus ja läikiv.

Mõtled sama, mida mina?

Tahan seda puksida! - Jubedalt tahan!

Reggie! Ronnie!

Oleme sellest juba rääkinud. Me ei puksi, kui just…?

Kui just pole õiget põhjust. - Just nii.

Caleb tuli sel kuul juba kolmandat korda.

Nad saavad seal rääkida ainult ühest.

Karjade liitmisest.

Karjade liitmine? - Uued lambad.

Uued karjamaad! - Kutsud?

Ma mõtlen sellele! Said võimaluse, aga valetasid!

Ära enam siia tule.

Paistab, et karjade liitmine jääb küll ära.

Ma olin nii rõõmus.

Nüüd aga kurb ja õnnetu. Tahan unustada, et see juhtus!

Õigus. Paras pettumus. Nii, rahvas.

Kolme peal unustame selle Calebi külaskäigu ära.

Üks. Kaks…

Aga Mopple? Ta ei suuda unustada.

Miks mitte?

Vaene Mopple. Ta sündis kohutava hädaga.

Erinevalt meist ei saa tema teadlikult unustada.

Õigus.

Mopple, kui me oleme unustanud, ära tuleta seda meile meelde.

Oled kindel? Asi polnud nii hull.

Ei. Aga hea kah mitte. Milleks siis stressata?

Valmis?

Üks.

Kaks.

Kolm.

Pilv?

Mul on küsimus.

Tulevad võililledest ilusad ripsmed nagu sul?

Ei, ripsmetele pole neist tolku.

Küll aga villale. - Küll aga villale.

Pole hullu.

Küll kõik läheb hästi, päriselt, lihtsalt…

Ei teagi.

Lootsin nimelt, et õige varsti on kõik teistmoodi.

Aga sa ei pea muretsema.

Teil läheb hästi.

Ja minul samuti.

Denbrooki kultuurifestival

Terekest. - Tere-tere. On midagi põnevat?

Esmaspäeva kohta on posti vähe. Kõigest arved ja rämps.

George. Kellele tema kirjutab? - Ma ei tohiks midagi öelda, aga…

Prl Rebecca Hampsteadile. Otse Ameerikasse.

Kes ta ka poleks, nad on kuudeviisi kirjutanud.

Ja…

Lase käia.

Nuusuta.

Roosilõhnaline paber.

Need on armastuskirjad. Uskumatu, mis?

Pahur George Hardy on lihtlabane romantik.

Kes arvanuks.

Lihtlabane George. - Jah.

Kõike head. - Sulle ka.

Nägemist!

Tere! Tervist! - Tere!

Ma tulin linnast Denbrooki kultuurifestivalile.