Luca

Kuule, Tommaso, on meil ikka vaja saare lähedal kala püüda?

Sa muretsed liiga palju.

Ma ei tea. Mis siis, kui need vanad lood tõele vastavad?

Ole nüüd, Giacomo. Sa ei usu ju ometi merekoletistesse?

Neis vetes on liiga palju kummalisi asju nähtud.

Need on kõik vaid jutud.

Luiskelood, mis on mõeldud meid heast kalakohast eemal hoidma.

-Aga Tommaso... -Meiega ei juhtu midagi.

Nii juba läheb.

Mis see on?

Sa panid mööda. Lähme, enne kui see tagasi tuleb.

Ma ju ütlesin, et nad on päris.

Milline koletis!

Õudustäratav!

Kala laudast väljas!

Ei, ei!

Ema lööb mu veel maha!

Caterina!

Oota!

Tere hommikust, hr Branzino. Ja palun vabandust.

Kuidas proua Branzinol läheb?

Tere, Luca.

Vabandage, proua. Kas olete...

Jah.

Giuseppe, tule kohe tagasi!

Tahad oma sõbra Enrico kombel ära joosta?

Sest mul on sulle uudiseid. Ta on kas surnud või ta on...

seal kusagil. Väljas. Maailma avastamas.

Aga ta on ilmselt surnud.

Nii, kõik on koos.

Monalisa, miks sa naeratad?

On sul seal veel keegi?

Giuseppe.

Millest me just rääkisime?

Oh, Giuseppe.

Hüva. Lähme siis.

-Tere. -Tere hommikust.

-Tere, proua Aragosta. -Hei, Luca!

-Tere hommikust! -Hommikust!

Nii. Õhk on puhas.

Andke mulle teada, kui te midagi vajate.

Keegi?

Ei? Olgu.

Giuseppe...

Maakoletised! Kõik kähku kivi alla!

Luca!

Lõunasöök on valmis!

Kohe tulen!

Tulge! Me peame tagasi minema.

Sa jäid kaks minutit hiljaks. Kas nägid paati?

-Kas pugesid peitu? -Jah, ema.

Sest kui nad sind kasvõi hetkekski näevad...

Arvad, et nad tulevad siia, et uusi sõpru kohata?

-Ei. -Et kellegagi lobiseda.

-Ei arva. -Ei. Nad tulevad siia mõrvama.

-Hoolitsen selle eest, et teaksid. -Aitäh, ema.

Kui ma laps olin, läks meil nädalaid mööda ilma paati nägemata,

ja no mootoreid neil ka ei olnud.

Kõigest üks labaga higine maakoletis.

-Tere, vanaema. -Tšau, Mullike.

-Tere, isa. -Luca!

Vaata Printsessi. Ta vahetab kesta.

Kui oivaline.

No see on vast alles üks tšempionist näitusekrabi.

Kena.

-Ära talle silma vaata! -Vabandust.

Aga ära vabanda. Ta tajub nõrkusi.

Tule sööma, Luca. Tule nüüd.

Me peame neid Branzinosid sel aastal krabinäitusel võitma.

Kõik arvavad, et Bianca Branzino on nii tore tema auhinnaliste krabide

ja imelise delfiini imiteerimisoskusega. No palun!

Igaüks suudab seda teha.

Kas pole?

Ma ei tea, miks delfiinid üldse niimoodi kõlavad.

Miks nad ei võiks lihtsalt rääkida?

Luca. Mis sind vaevab?

Noh, ma lihtsalt mõtisklesin...

Kust paadid tulevad?

Maakoletiste linnast. Rannikult.

Ma tegin seal kord ühele tüübile kaardimängus ära.

Ema! Mida sa teed?

Ta on piisavalt vana, et sellest kuulda.

Sa oled pinnal käinud ja muutuse läbi teinud?

Ei! Lõpp! Aitab nüüd küll!

Ma olin lihtsalt uudishimulik.

Jah? Noh, uudishimulik kala püütakse kinni.

Me ei räägi, mõtle, aruta, mõtiskle sellest...

ega lähe üldse pinna lähedalegi! Selge?

Jah, ema.

Võta. Lähme nüüd tagasi tööle.

Kuule.

Vaata mulle silma.

Sa tead, et ma armastan sind, eks?

Tean, ema.

Me oleme tema pärast veidi mures, eks?

Ei, aitäh! Mul on kõht täis.

Buu.

Kõik on korras. Ma pole inimene.

Jumal tänatud.

Säh, hoia seda.

Kas sa elad siinkandis?

Siin all? Oi ei. Tulin vaid oma kraami järele.

Kuule! Oota, see on minu oma!

Söör? Sa unustasid oma harpuuni ja...

Ah jaa. Tänud!

Misasja? Mida sa teed?

Ei, ei!

Oi ei!

Aidake mind!

Esimene kord?

No muidugi! Ma olen hea laps!

Kuule, rahune.

Hinga.

Noh? Kas pole tore?

Ei! See on halb, ja ma ei tohiks siin üleval olla.

Head päeva.

Aitäh.

Head päeva. Veelkord.

Vanaema,

kas sa käisid tõesti üleval...

Kuulake kõik. See on Smuca.

Jah. Tema valvab nüüd teid. Selge?

Seda oli raske pealt vaadata.

Võta.

Tule.

Oota. Mul on tunne, nagu see oleks ikka seal.

Jah, selle nimi on fantoomsaba. Küll sa ära harjud.

Õigus. Kõndimine.

Ära muretse, sul veab. Ma peaaegu et leiutasin selle.

Alustuseks kuhja kõik üksteise otsa.

Nagu hunnik kive.

Tore! Noh, mida iganes.

Kõndimine on just nagu ujumine. Aga ilma uimedeta. Ja sabata.

Ja vett ka ei ole. Aga muidu on nagu täpselt sama asi.

Proovi.

See pole õige. Proovi uuesti.

Ürita oma peaga juhtida. Ei, rohkem kõhtu.

Nüüd sa lamad maas. Äkki teeme nii?

Astu lihtsalt üks samm ilma selle peale mõtlemata.

Ei, ära mõtle selle peale.

Ma ei tea, kuidas mitte millegi peale mõelda.

Olgu. Vaata.

Suuna oma jalad sinna, kuhu minna tahad. Eks?

Ja siis püüad end enne kukkumist kinni.

Jah, õige.

Tubli.

-Jaa! -Mul tuleb välja!

Pole paha, põnn. Alberto Scorfano.

Luca Paguro.

See on inimeste värk. Ma olen nagu väikestviisi ekspert.

Mida see tähendab?

See, mida sa just ütlesid?

Tule. Ma näitan sulle veel asju!

Oh sa pärlmutter!

Sa elad siin üleval?

Jah. Mina ja mu isa.

Ta ei käi eriti tihti siin, nii et ma teen enamasti seda, mida tahan.

Kas see ohtlik pole?

Jah, see on parim! Kõik hea on kaldal.

Nagu veel mis?

Õhk!

Gravitatsioon! Tuntud ka kui kukkumine!

Taevas. Pilved. Päike.

Ära vaata seda. Tegin nalja. Raudselt vaata seda.

Ja siis veel inimeste kraam.

Nagu näed, olen ma pikka aega kogunud,

nii et võid kõike küsida.

Jah. See on Maagiline Laulva Daami Masin.

See on kahjuks katki.

Sa tegid selle mittekatki!

Mis see on?

Oh, kõigest parim asi, mille inimesed iial leiutanud on.

Vespa.

Sa lihtsalt istud selle peale, ja see viib sind kõikjale, kuhu minna tahad.

Kogu laias maailmas!

"Vespa on vabadus."

Jaa!

Päris lahe, eks?

Jah.

Kas sa teed endale sellise? Sul on vist kõik osad olemas.

Mul on jah osad olemas.

Ma teengi endale sellise! Tahad aidata?

Mina? Jah! Oota! Ei, ma ei saa.

-Ma pean koju minema. -Kohe praegu?

Jah, kui mu vanemad teada saaksid, et ma siin üleval käisin...

See oleks halb. Nii et, aitäh, aga...

Hüvasti. Igaveseks.

Olgu, aga nüüd ma pean tõesti minema.

Olgu. Tšau.

Tõsiselt, ma pean minema, nagu kohe. Nagu kohe praegu.

Olgu. Nägudeni.

-See on veel parem kui pildil. -Jah, on küll.

Pean lippama.

Homme näeme!

Luca! Kus sa olnud oled?

Ära ütle, et kaldal.

Kaldal.

Mida sa just ütlesid?

Mis su jalal viga on?

Luca.