Julius Caesar

"CAESARI KOJUPÖÖRDUMISEL

PÄRAST KODUSÕJAS POMPEIUSE ALISTAMIST

VALISID KAASMAALASED TA NELJANDAT KORDA KONSULIKS

JA SIIS DIKTAATORIKS KOGU ELUKS ...

MUUTUS TAGASIHOIDLIKELE MEESTELE JÄLGIKS

NENDE TIITLITE JA VÕIMU PILLAMISE PÄRAST

MIDA TALLE KUHJATI."

PLUTARCHOSE "ELUD"

ROOMA 44 eKr

Nüüd! Koju, te tegevuseta olendid, et saate koju!

See on püha. Mis käsitööline sa oled?

Puusepp, härra.

Kus on nahkpõll ja mõõdik? Miks kannad parimaid riideid?

Mis käsitööline?

Tõesti, hea töömehe austuseks, olen, nagu ütlete, saapaparandaja.

Aga mis käsitööline? Vasta otseselt.

Loodan, et võin öelda puhta südamega,

et olen tõepoolest, härra, halbade taldade parandaja.

Aga miks sa täna oma poes ei ole?

Miks neid tänavale juhid?

Päriselt, härra, et nad oma kingi kulutaksid ja ma rohkem tööd saaksin.

Aga tõesti, härra,

tahame näha Caesarit ja ta võidu üle rõõmustada.

Mispärast rõõmustada?

Mis vallutust ta koju toob?

Mis maksumaksjad talle järgnevad

tema sõjavankrit ahelates kaunistama?

Te plokid, te kivid,

te hullemad kui elutud asjad!

Oo, te kõvad südamed, te Rooma julmad mehed,

kas ei tundnud te Pompeiust?

Palju kordi olete roninud seintele ja müüridele,

tornidele ja akendele, korstnaotstele,

tited käte vahel,

ja istunud seal terve päeva kannatlikult oodates,

et näha suurt Pompeiust Rooma tänavail möödumas.

Ja kui nägite kaarikut ilmumas,

kas ei vallandanud te karjet,

nii et Tiber värises oma kallaste all,

ning kuulsite oma häälte kaja tema nõgusatel kallastel?

Ja nüüd kannate parimaid riideid?

Ja valite nüüdse pühaks?

Ja kas nüüd loobite lilli tema teele,

mis tuleb võidukalt üle Pompeiuse vere?

Kaduge! Jookske oma hobuste juurde,

langege põlvili,

palvetage, et katkus vahet peetaks,

mis selles tänamatuses süttib.

Vaadake, kuhu nende alus ei liigu.

Nad kaovad keeletuna oma süüs!

Mine siit Kapitooliumile.

Mina lähen siit. Kui pildid on ehitud, paljasta nad.

Võime nii teha? See on Luperkali püha.

Ei oma tähtust. Et ükski pilt ei ripuks Caesari trofeedega.

Need Caesari tiivast kitkutud suled

panevad ta tavakõrgusele.

Kes tõuseks silmavaatest kõrgemale

ja hoiaks meid kõiki orjalikus hirmus?

Calpurnia. - Rahu! Caesar kõneleb.

Calpurnia!

Siin, mu isand.

Seisa täpselt Antoniuse teel, kui ta rajal jookseb.

Antonius. - Caesar, mu isand?

Ära kiiruga unusta Calpurniat puudutada,

sigimatu, keda selles tagaajamises katsutakse,

raputab viljatuse neetuse maha.

Kui Caesar ütleb "tee seda", tehakse.

Minge ja ärge jätke midagi pidustustest välja!

Caesar!

Kes hüüab? - Palun kõik müra lõpetada!

Veel kord rahu! - Kes on see, kes mind hüüab?

Keel, läbitungivam kui muusika, karjub "Caesar".

Kõnele. Caesar kuulab.

Ole märtsi iididel ettevaatlik.

Mis mees see on?

Posija palub iididel ettevaatlik olla.

Tooge ta minu ette. Las ma näen ta nägu.

Tule rahvamassist läbi siia.

Vaata Caesari poole.

Mida sa mulle just ütlesid? Kõnele veel korra.

Ole märtsi iididel ettevaatlik.

Ta on unistaja. Jätame ta.

Laske läbi. Laske!

Kas lähete kulgu vaatama?

Ei lähe. - Soovin, et läheksid.

Mul puudub see kiiruse vaim, mis on Antoniuses.

Ära lase mul su soove pidurdada. Jätan su.

Brutus, olen sind hiljuti vaadelnud.

Pole su silmist leidnud õrnust ja armuavaldust, mida kord nägin.

Paned kangekaelse ja võõra käe armastavale sõbrale.

Ära usu. Olen pilku varjanud,

pööran oma näoilme mured lihtsalt enda peale.

Olen pahandanud kirgliku eriarvamuse peale.

Endale sobivad vaated,

mis annavad ehk aluse mu käitumisele,

kuid ei lase mu sõpru leinata,

kelle hulgas, Cassius, sa oled.

Ära tõlgenda mu hooletust, kui vaene Brutus on iseendaga sõjas,

unustab armastusilmingud teistele meestele.

Ütle, hea Brutus, kas näed oma nägu?

Ei, Cassius, kuna silm ei näe ise, vaid peegelduse abil

teiste kaudu.

Nii see on. On palju nutetud, et sul pole peegleid,

mis pööraks väärtuse sinu silmi,

et näeksid oma varju.

Kuulnud, et Rooma austusväärsed,

peale surematu Caesari,

Brutusest kõnelemas ja oigamas selle aja ikke all,

soovimas Brutusele oma silmi.

Mis ohtu sa mind sead, Cassius,

et lased endas otsida, mida pole?

Seega ole valmis kuulama.

Ja kuna tead, et saad end näha vaid peegelduses,

tagasihoidlikult avan sulle

sinu kohta seda, mida sa ei tea.

Ja ära ole mu peale kade.

Oleksin naljamees ja annaksin tõotusi

igale protestijale,

või tead, et pidutsen iga massiga,

siis pea mind ohtlikuks.

Mida tähendab see karjumine?

Ehk valitakse Caesarit kuningaks.

Kas kardad seda?

Pean arvama, et see pole soov?

Ei, Cassius, kuigi armastan teda palavalt.

Aga mida mulle teada annad?

Kui oleks üldise hea poole, au ühte ja surm teise silma,

ja vaataks neid samamoodi.

Ma armastan aunime rohkem kui

surma kardan.

Tean, et sinus on see voorus, nagu tean su välist teenet.

Au on minu loo teema.

Ei tea, mida sina või teised elust arvavad,

kuid mulle endale pole elu see,

kui elada iseenese hirmus.

Sündisin vabana nagu Caesar. Sina ka.

Oleme mõlemad toitnud

ja mõlemad saame talvele sama hästi vastu kui tema.

Kord külmal ja tuulisel päeval

Tiber ärritus oma kallastel ja

Caesar ütles: "Kallis Cassius, hüppa minuga

sellesse vihasesse vette ja uju taamale?"

Nagu ma olin, sukeldusin ja käskisin järgneda,

mida ta ka tegi.

Vesi möirgas ja me kahlasime selles lustlikult,

heites kõrvale ja täävides vaidlevate südametega.

Kuid enne kohale jõudmist

karjus Caesar: "Aita mind, Cassius, või upun!"

Ja nüüd on see mees saanud jumalaks

ja Cassius on vilets olend,

kes peab oma keha kummardama, kui Caesar talle ka kogemata noogutab.

Caesar! Caesar!

Tal oli Hispaanias palavik

ja hoo ajal märkasin ta värinaid.

On tõsi, jumal värises. Ta huuled jooksid värvist tühjaks

ja sama silm, mille pilgutust maailm kardab, kaotas läike.

Kuulsin oigamas.

Ja keel, mis käskis roomlastel

ta kõned raamatusse kirjutada,

karjus: "Anna mulle midagi juua, Titinius!" nagu haige tüdruk.

Mind paneb imestama, kuidas nii nõrga loomuga mees

saab enda valitseda majesteetliku maailma

ja kannab seda üksi.

Caesar! Caesar!

Veel üldine hõige.

Ta istub kitsa maailma selga nagu kolossile.

Me, tähtsusetud mehed, kõnnime ta suurte jalgade all

ja piiksume, et lõpuks end austusetust hauast leida.

Mõnikord on mehed oma saatuse isandad.

Viga, kallis Brutus, pole me tähtedes,

vaid meis endis, et oleme alamad.

Brutus ja Caesar.

Mis peaks temas olema?

Miks peaks see nimi kõlama?

Kirjuta, su nimi on sama hea.

Hääli, kõlavad samamoodi.

Kaalu, sama rasked. Anna vannet,

Brutus alustab Caesariga samal ajal.

Kõikide jumalate nimel korraga,

mis liha see me Caesar sööb,

et ta nii suureks on kasvanud?

Aeg, olgu sul häbi!

Rooma, oled kaotanud õilsa vere tõu.

Mil möödus aeg suurest uputusest,

kuid polnud kuulus ühe mehe pärast?

Millal sai öelda, et Rooma

laiad seinad ümbritsesid üle ühe mehe?

Sina ja mina oleme kuulnud isasid ütlemas, et kord oli Brutus,

kes talunuks igavest kurjust

et hoida Roomas maad kergelt nagu kuningas.

Kuna mind armastad, pole ma kade.

Milleks valmistad, mul on aimu.

Palju olen sellest ja neist aegadest mõelnud.

Praegu ei liiguta mind ka su armastus ega palved.

Mõtlen su sõnadele.

Mis sul on öelda, kuulan kannatlikult ja leian aega, et

vastata neile asjadele.

Senini, mu õilis sõber, mälu seda.

Brutus on pigem külaelanik,

kui Rooma poeg nendes rasketes tingimustes,