The Welcome Table

Tahan seda kaunist linna näha

Jah, tahan seda kaunist linna näha

Jah

Ma tahan seda kaunist linna näha

Tahan seda kaunist linna näha Ühel päeval

Ühel ilusal päeval

Tahan istuda külalislahkuse lauda

Jah, tahan istuda külalislahkuse lauda

Ma tahan istuda külalislahkuse lauda

Ma tahan istuda külalislahkuse lauda

Näha seda kaunist linna

Ühel kenal päeval

Ühel kenal päeval

Ma tahan laulda ilma väsimata

Ma tahan laulda ilma väsimata

Jah, tahan laulda ilma väsimata

Ma tahan laulda ilma väsimata

Istuda külalislahkuse lauda

Näha seda kaunist linna ühel kenal päeval

Ühel kenal päeval

Inimesed on alati migreerunud.

Alati otsides seda tabamatut kodu silmapiiri taga.

Mis ütleb meile, et oleme teretulnud?

Mis ütleb meile, et oleme kodus?

Kus on kodu?

Kodu ütleb, kes me oleme.

Kodu ütleb, mis meile meeldib.

See ütleb, keda me armastame.

Mida me sööme.

Mida me ütleme.

Mis keeles.

Kodu on see, kuidas päike meie nahka puudutab.

See, kuidas kuu taevas puhkab.

See, kuidas tähed ringlevad.

Keegi ei taha lahkuda pinnalt, kus neil on juured.

Lõhnad, helid.

Naeratused, tuttavlikkus.

Trööst kõigest, mida teame.

Kuidas oleme sündinud ja millest oleme tehtud.

Aga mõnikord.

Pole meil muud valikut.

Kui kolida.

See on raske.

Me kõik oleme lahkunud.

Me kõik migreerusime ilma seda teadmata.

Me kõik kolisime teisele planeedile.

Kliimamuutustega planeedile.

Planeet, mis erineb sellest, kus inimkond on alati elanud.

Me kõik kolime nüüd sinna.

Meeldigu see meile või mitte.

See tähendab, et kõik muutub.

Me ei pruugi kunagi enam koju pääseda.

Kogu püsivus, mis selles maailmas on,

aurustub peagi.

Kliima on muutumas meile talumatuks.

Iga kolmas inimene sellel planeedil

võib kliimamuutuste tõttu oma kodu kaotada.

Miljardid kaotavad oma kodud.

Meile saab osaks inimajaloo suurim massimigratsioon.

Valitsused teavad, et see on tulekul,

aga nad ei ehita abipunkte ega immigratsioonikeskusi.

Nad ehitavad müüre ja kinnipidamisasutusi.

Mida hullemaks asjad lähevad, seda enam inimesi tahab liikuda

ja seda valjemaks lähevad nõudmised müüri järele.

See siin. Jumal õnnistagu Ameerikat.

Ma loodan, et ta saab raha ja ehitab selle müüri.

Me vajame siia seda müüri.

See pole mäng. See on Ameerika.

Kui liikumas on 15 000 inimest,

siis kuidas neid peatada?

Ei saagi. Pole...

Valitsused investeerivad kõikjal piirivalvesse

ja kinnipidamisse.

Müürid esindavad rassismi.

Militariseerimist.

Natsionalismi.

Fašismi.

See koht on meie. See on teie.

VÕTAME AMEERIKA TAGASI

Kui me kõik peame kolima, siis kuhu me lähme?

Mis meid kohale jõudes ootab?

Kas meid tervitatakse?

Kas me tervitame neid, kes meie uksele koputavad?

Müür esindab kogu seda vihkamist.

Aga mis on müüri vastand?

Me kutsume teid oma lauda valli peal.

Laudlina ei ole,

kuid iga jutulõng punub omaette seinavaiba.

Selle laua taga olevad inimesed pidid ületama mitu jõge.

Inimesed igalt kontinendilt, kes on kliimamuutuste tõttu sunnitud lahkuma.

Nad lahkuvad siit esimest korda,

et küsida:

kus on mu kodu nüüd?

Istu meiega ja kuula meie jutte.

Me alustasime perega, kelle paradiis põles nende ümber maha.

Tere, ma olen Ali.

Mu elu oli ilus ja õnnis.

Meie kodu oli rahulik koht.

Tulekahjude käigus jäime me lõksu.

Tuletõrjujad jäid ka lõksu.

Seal mängis üks laul.

Raadios mängis Bee Geesi laul.

Gaasiballoonid plahvatasid.

Ja laul käis: "Jään ellu, jään ellu."

Tuletõrjujad ütlesid meile,

et peame sõidukid maha jätma ja lähimasse parklasse jooksma,

sest tuli oli lähenemas.

Jään ellu, jään ellu

Siin see oli.

See oli mu JBL PRX dual 15 professionaalne kõlar.

Ma olen helikunstnik.

DJ töö ja muu.

Me ei saanud ametlikku hoiatust.

Te ei saanud hoiatust? - Ei.

Mingit ametlikku hoiatust polnud.

Kuulsime vaid plahvatusi.

Pidevaid plahvatusi.

Kuulsime, kuidas gaasiballoonid plahvatasid.

Siis sain aru, et tuli on meist miili kaugusel.

Just.

Ma helistan.

Siit oli tuld juba näha.

See oli oranž.

Mis see arv oli, mingi 800 jalgpalliväljakut?

80 jalgpalliväljakut minutis.

See oli suur ja kiire.

Siin oli meie magamistuba.

Tema sündis siin.

See kodu oli esimene asi, mida ta teadis.

Ma vaatasin ja mõtlesin, et mida ma kaasa võtan?

Mhm.

Mul oli laps, eksole,

kes nutab nälja tõttu.

Samal ajal üritan meie kõigi asju pakkida.

See rada, kuhu lõksu jäime, on teisel pool neid puid.

Asusime teele ja jäime kohe lõksu.

Me ei jõudnud kodust kahe miili kauguselegi.

Mina istusin autos.

Ma mõtlesin, et ei taha niiviisi surra.

Ma ei sure niiviisi.

Ma just sain lapse.

Me ei sure nii. Mul on lapsed kaasas.

Me ei sure nii.

Alil, Jasonil ja nende perel vedas.

85 inimest surid

ja terve Paradise'i piirkond põles maha.

Meie uus kliimamuutustega planeet on kuumem ja kuivem kui varem.

Tavalisest metsapõlengust saab kliimapõrgu.

Pilguheit maailma lõppu.

Ära põlenud titapudelid.

Kummid. - Armatuurlauad.

Laminaatkattega köögipinnad, mikrolaineahjud.

LCD-televiisorid.

Satelliiditaldrikud. - Tossud.

Plastikanumad orgaanilise rukola jaoks.

Kaamera, riided.

Ainsad põlemata kohad on autoparklad.

Võid viia ostukäru tagasi väikesesse ostukäru aedikusse,

aga poodi ennast enam pole.

Lõpuks käskis politseinik kõigil autodest välja tulla

ja ütles, et peame jala jätkama.

Nii et kõik pistsid jooksu.

Nad käskisid meil ühte parklasse minna.

Terve parkla oli evakueeritavaid täis.

Algul oli väga hull.

Kõikjal me ümber möllas tuli, polnud kuhugile minna.

Meile sadas sädemeid peale.

Hiljem öeldi, et meile tekkis rada.

"Kui teil auto alles on, istuge sisse."

"Sõitke otse, kõrvale kaldumata."

"Muidu panete kõik ohtu."

Hingasite palju suitsu sisse?

Oh jaa. Neil polnud maske.

Mu poistel oli riidetükk,

mida igaüks kasutas ja kui neid hiljem pesin,

olid need väga mustad.

Täiesti mustad.

Kõikjal on näha haagissuvilaid.

Inimestel aedades ja kus iganes. Näha on,

et siin nad nüüd elavad.

Ma olen kuulnud,

et kuskil 22 000 inimest on oma kodu kaotanud.

Nad on tänapäeva põgenikud.

Kliimapõgenikud,

kes elavad 30 miili kaugusel autos.

Kas see ongi tulevik?

Ameerika unelm on meie ümber kokku varisemas.

Ühest merest teiseni pole mingit turvalisust.

Kus me oleme kaitstud?

Sellele pole geograafilist vastust.

Rannikust rannikuni,

põlengud, üleujutused, kõiksugu ekstreemsed ilmastikuolud.

Ameerika stabiilsus on lõhenenud,

selle lõimed on lahti tulemas.

Ameerika linnad hävinevad kiiremini kui neid üles ehitatakse.

Süda, mis on

täidetud nagu prügimägi

Töö, mis sind vargsi tapab

Sinikad, mis ei parane

Sa näid nii väsinud ja õnnetu...