11.22.63

Eelmises osas...

Pead sinna kappi minema. Seejärel räägin sulle kõigest.

Mis kurat see oli? - See oli aasta 1960.

Al, miks sa seda mulle näitasid? - Tahan, et sa hoiaksid ära

John F. Kennedy mõrva.

Ma pole varem A+ saanud.

Kuula. Sulle meeldib Harry. Mulle ka. Meile kõigile meeldib.

Kui sa teed midagi, mis tõsiselt minevikku häirib,

teeb see sinuga sama.

Minu poeg! - Söör, te ei tohiks siin olla.

Ma ei saa sellega hakkama. - Meil on võimalus inimeste elusid muuta.

Päev, mis muutis mu elu, oli Halloweeni öö.

Aasta oli 1960

Elasin Holdenis, Kentucky osariigis.

See oli öö, mil mu isa hukkas minu ema, venna ja õe.

Hei härra. Olete eksinud?

Kaugele Holden jääb?

Kuhu sa jooksed, Harry?

Ole nüüd, Harry. Ära pahanda.

Me armastame sind! - Ole nüüd, Harry!

Tule tagasi.

Kuhu jooksed, Harry Fairy?

Tee seda, Randy. Tee.

Jah, Randy. - Tõesti?

Hästi, püsi paigal Harry.

Suu lahti.

Võtke tal püksid jalast.

Eluga.

Mine sellele järele, lollakas.

Ja ongi läinud.

Kohtumiseni, Harry Fairy.

Päriselt ka või, Harry? - Tegin, nagu ütlesid.

Läksin läbi metsa, aga nad olid sellest kuidagi teadlikud.

Pead õppima ennast kaitsma.

Arvasin, et Frank on sulle seda juba õpetanud.

Kas saaksin nüüd püksid? - Ma ei teagi, kas teen sulle teene,

kui neid siin hoian.

Pean kooli jõudma. - Hästi, pea natukene hoogu.

Tänud.

Head aega.

Paistab tore poiss olevat.

Jah.

Soovite veel midagi?

Tegelikult otsin kohta, kus peatuda.

Lexington jääb tunni kaugusele.

Neil on mitu toredat motelli, Holiday Inn, Howard Johnson.

Tegelikult äkki mõni kohake Holdenis.

Keegi ei peatu siin.

Pelgalt tehaste haisust piisab, et mõni ei vaevu isegi tanklapeatust tegema.

Noh, mul on väheke asjaajamist, mille enne lahkumist lõpetama pean.

Seega, kui te teate...

Hea küll.

Hea küll.

Aitäh.

Ehk proovite Pricesite juures. Edna ja Arliss Fultonist.

Nad rendivad tube. Tavaliselt nendele, kel on probleeme naistega.

Nad on head kristlased.

Suurepärane, ma armastan kristlasi.

Kirjanik?

Jah. Tõtt-öelda kirjutan raamatut tavalisest mehest.

Olete lugenud "Let Us Now Praise Famous Men" James Ageelt?

Olete te kommunist, hr Amberson? - Mida? Ei.

Kas mitte enamus kirjanikke pole kommunistid? - Ei tea. Mina kindlasti mitte.

Sest meie oleme baptistid,

seega eelistan ma lugeda "Saturday Evening Post"

ja Arlissile meeldib eriti "Field and Stream."

Need on mõlemad väga head raamatud.

Kui kauaks te tuba vajate?

Lahkun esimesel.

Kolm ööd.

Pean terve nädala maksu võtma.

Pole hullu. - Mõistate ju, et olete meie kodus,

seega on siin mõningad reeglid. Kas pean need teile ette lugema?

Ei. Arvan, et mõistan neid. - Minu meelerahuks:

"Ei mingeid tüdrukuid ega toitu ülakorrusel".

Vägagi selge. - Tore. 3 dollarit.

Hästi.

Ettemaks.

See polnud päev, vaid öö.

Öö, mis muutis mu elu.

Öö, mil mu isa tappis minu ema,

venna ja tegi mulle...

kõvasti haiget.

Ta tegi ka mu õele kõvasti haiget. Nii, et ta koomasse langes.

Ta suri kahe kuu pärast, ilma üles ärkamata.

Tema nimi oli Ellen ja ma armastasin teda väga.

Me kõik armastasime teda. Ta oli kõigest 7ne, aga ta oli tõeliselt armas.

Harry!

Ta võis kõik naerma ajada. Isegi isa.

Seda muidugi siis, kui ta kaine oli.

Purjus olles oli ta alati vihane.

Harry!

Kui ta oli purjus.

Purjus.

Terekest.

Tere.

Ülehomme on oodata palju lapsi komm-või-pommitamas?

Mõnda.

Lähen vaatamisväärsusi vaatama.

Oskad sa öelda, kas siin on nagu...

Sammy Linnamaja on see, mida sa otsid.

Dixie maantee ääres.

Sammy. Selge. - Hoiatan sind natuke, sõber.

Ednaga ei maksa mängida.

Selge.

Õhtust.

Mida teile?

Vaadiõlu on?

Pudelis Falstaff.

Käib kah.

Vaikne õhtu.

Me alles alustame.

35.

Juhtute te teadma meest nimega Frank Dunning?

Kes te olete? - Jake Amberson.

Mida te Holdenis teete? - Kirjutan raamatut.

Frank Dunningu kohta?

Ei, ei. Mulle öeldi, et külastaksin teda, kui siit läbi juhtun sõitma.

Ütlesin midagi valesti?

Kui soovid lauda, siis kiirusta. Tehases saab tööpäev kohe läbi.

Hästi.

Tagasi pole vaja.

Tulge, poisid! Ära pikka viha pea, Dickie.

Billy boy, Billy boy, anna neile juua. Mulle ka. Õlled on täna Dickie kulul, olgu?

Hakkan arvet pidama.

Sa ei saa, see pole minu koht. - Ära sunni mind sinna tulema, Billy.

Ära kutsu mind Billyks. - Hea küll.

Noh, Billy, sa...

Ära tule siia. - Juba ta lähebki leti taha.

Jää baari poolele.

Hei, hei! - Ole nüüd, Billy.

Mida teile? - Anna mulle Fallstaff.

Võta vabamalt, mees.

Näe, saingi mida tahtsin. - Ole lahke.

Dickie, ära ole sitapea.

Hei, Frank. Joogid on minu kulul.

Hästi, võtame siis topelt viski. Vaata, et sa ei koonerdaks.

Kuidas läheb?

Kõik hästi? - Jah.

Kuidas seal läheb?

Sulle on sõber, Frank. Keegi, kes väidab sind tundvat.

Kes?

Jake Henderson. Kirjanik.

Kuidas oleks uue raundiga kõikidele mu sõpradele?

Eriti meie uuele sõbrale, Jake Hendersonile.

Frank Dunning, Dunningu lihunikud. - Tere. Amberson. Jake Amberson.

Kurat. Kas ma ütlesin Henderson? Kurat, Bill ajab alati kõik sassi.

Vabandan selle pärast. Need on Calvin ja Dickie.

Rõõm tutvuda.

Bill väidab, et oled kirjanik.

Mis tähendab, et arvatavasti oled sa astronaut.

Ei, selle pani ta täppi.

Isegi katkine kell näitab ööpäevas kaks korda õiget aega, kas pole? - Õigus.

Ma ei saanud aru.

Sa ei... Ta ei saanud sellest aru.

Sellise sitaga ma siin Holdenis tegelema peangi.

Äkki aitad venna hädast välja.

Tood talle väljastpoolt maailmast natuke valgust?

Sest mul läheb seda paganama kindlasti vaja.

Jah, võin ju üritada. - Vat see on mehesõna, Jakey.

Terviseks, poisid. Terviseks. - Jah.

Rõõm tutvuda, Jake.

"Kuidas vaadata nõnda sinu silmadesse

ja näha nõnda, kuidas igaüks teist on inimolend,

kes pole kunagi enne eksisteerinud ja kunagi enam ei eksisteeri ka."

Jutusta aga, vend. - "Kuidas ma räägiksin teist,

kui asunikest, farmeritest, oma klassi esindajatest,

sotsiaalsetest arvudest kriminaalses majanduses

või nagu isadest, naistest, poegadest,

tütardest, üksikisikutest, sõpradest

ja nii, nagu ma teid tunnen?"

Kindla peale on sinus palju paska.

Ongi nii... täis paska. - See on Agee.

See on James Agee. Tema teadis, kuidas on olla mees.

Ta teadis, mis meid suureks tegi. Ta nägi teiesuguseid tüüpe.

Teate, need väikesed tüübid, põhjas. Mudas mässavad. Sest see...

See on koht, kus elu on kõige ehedam.

Jah. Äkki räägid sellest minu naisele. - Või äkki Franki naisele,

sest tema on see, kes minu diivanil magab.

Mitte kauaks.

Jah, Frank. Ma tean, et see on raske.

Olen ka lahutatud.

Jah, aga ma pole lahutatud. - Veel mitte.

Paneksid ehk oma suumulgu kinni, Dickie?

Ma lihtsalt ütlen...

Äkki on teinekord lihtsam oma probleemide juurest minema jalutada.

Mul pole probleeme.

Tõtt-öelda läks pool sinu öeldust mul kõrvust mööda.

Niipalju ma mõistan, et igal kirjanikul

on vaja korralikku esimest peatükki, kas pole?

Jah, 100% õige. - Jah.

Annan sulle sinu peatüki.

Tule nüüd.

Kuhu me suundume? - Küll näed.

Meeldib sulle Slim Whitman? - Ikka. - Tõesti?

Pole päris sinu maitse, on nii? - Ei, see on hea.

Noh, James Ageele see ei meeldiks.

Ei, ma ei...

Bill väidab, et sa tundsid mind.

Kuidas nii? Mina sind küll ei tunne.